Männid 1

Tutvusta uusi ja huvitavaid taimi.

Moderaatorid: ponderosa, Nurga puukool, okaspuu

Vasta
Kasutaja avatar
ponderosa
Toimetaja
Postitusi: 66
Liitunud: R Okt 21, 2005 20:30:48

Männid 1

Postitus Postitas ponderosa » N Jaan 05, 2006 12:23:49

Männid 1 osa
Okaspuude hulgast on pärit maailma suurimad ja vanimad puud. Okaspuud jagunevad paljudeks sugukondadeks, milledest meile tuntum on männiliste sugukond, Pinaceae. Üheks liigirikaks perekonnaks männiliste hulgas on mändide perekond (Pinus). Kuigi Eestis kasvab looduslikult vaid üks selle perekonna esindaja, Pinus sylvestris, ehk Harilik mänd on perekond oma ligi 100 liigiga tervikuna võetuna üpriski liigirikas.
Mitmed dendroloogilised ja muud uuringud näitavad, et mändide perekond on teistest praeguste männiliste eellastest eraldunud ilmselt kõige varem. Seetõttu pole erinevalt teistest männiliste kahest alamsugukonnast, Laricoideae (lehiselaadsed), Abietoideae (nululaadsed), männilaadsete (Pinoideae) hulgas peale Pinus perekonna teisi puude perekondi. Kuigi lõplikku selgust pole on puude kudede mõnede uuringute ja uurijate arvates (micropylar fluid) mändidele lähimaks perekonnaks kuuskede perekond (Picea) ja selle alusel peetakse kuuski ajaloolises perspektiivis järgmiseks eraldunud haruks ühistest eellastest. Eelpool toodud teooria pooldajad eraldavad Kuused Nululaadsete alamsugukonnast omaette alamsugukonnaks, Piceoideae (kuuselaadsed).
Ilmselt toovad puude geneetilised uuringud peagi selguse selles, et kuidas on toimunud männiliste sugukonna areng kronoloogilisest vaateavinklist vaadatuna ja kui lähedased või kauged sugulased männiliste alamsugukonnad üksteisele on.
Männiliste perekond jaguneb omakorda kaheks suuremaks alamperekonnaks, Diploxylon ehk pinus ja Haploxylon ehk strobus nendest esimene on liikide poolest arvukam kui teine
Mõlemale alamperekonnale on maailma eri paigus antud erinevaid nimetusi. Kuna Diploxylon (pinus) haru esindajad on enamasti kõvema ja vastupidavama puiduga kui Haploxylon`i (strobus) esindajad, siis ingliskeelne maailm nimetab neid sageli vastavalt „kõvadeks mändideks“ (hard pines) ja „pehmeteks mändideks“ (soft pines). Põhiline erinevus peitub aga nende alamperekondade liikide esindajate okaste siseehituses, täpsemalt, juhtsoonte kimpude arvus neis. See on siis vastavalt kas kaks kimpu või üks kimp. Kuna Haploxylon (strobus) esindajatel on okkad enamasti viiekaupa kimbus, siis üldlevinult kutsutakse neid „viieokkalisteks mändideks“. Diploxylon (pinus) liikidel on okkakimpudes enamasti kaks kuni kolm okast, seetõttu nimetatakse neid sageli „kahe ja kolme okkalisteks mändideks“. Siia alamperekonda kuulub ka meile kõigile tuntud männi liik, Harilik mänd. Vaieldamatu liider meil. Kõige levinuim metsapuu Eestis. Kõige suurema levikuareaaliga mänd maailmas. Vähenõudlik kasvukoha mullaviljakuse ja niiskusreziimi suhtes, nõudlik valgustuse suhtes. On andnud väga palju erinevaid kultivare (aedvorme). Liigi laia leviku tagab tema kohasumus kasvada väga erinevates kliimatingimustes. Pika ja lühikese vegetatsiooniperioodi, pika ja lühikese päeva, kontinentaalse ja merelise ilmastiku tingimustes.
Pilt
Pilt
Setete uurimine näitab, et enne viimast jääaega oli meie aladel ilmselt kasvamas ka üks Haploxylon alamperekonna esindaja. Õigemini on tänu jääajale toimunud levikuareaali pikajalisele killustumisele tänapäeval saanud sellest algliigist kaks liiki, Euroopa seedermänd (Pinus cembra) ja Siberi seedermänd (Pinus sibirica). Sageli liidetakse need liigid üheks liigiks, Pinus cembra ja Siberi seedermändi loetakse vaid Euroopa seedermäni alamliigiks. Siit saamegi esimese vihje, et nii Euroopa seedermänd kui ka Siberi seedermänd peaksid meil vägagi hästi kasvama. Ning nii see ongi. Mõlemat liiki on meil võimalik kasvatada. Levinum haljastuspuu on Euroopa seedermänd, mis ilmselt ka aklimatiseerub meie merelises kliimas pisut paremini kui kontinentaalse kliimaga harjutatud Siberi seedermänd.
Pilt
Euroopa seedermänd kasvab meil üldiselt hästi ja nagu ülalpool toodud pildilt aimata võib, saavutab soodsates tingimustes vahel päris aukartust äratavaid mõõtmeid. Paraku sai sellele puule saatuslikuks 2005.a. jaanuaritorm, mis võimsa ja kahara võraga puu sulapehmest maamullast välja kangutas.
Oma looduslikus levikuareaalis on Siberi seedermänd veelgi suurem ja võimsam puu kui Euroopa seedermänd. Võiks öelda, et päris taiga pärl ja oma võimsa võrastiku, väärtusliku puidu ning toitvate seemnetega selle varaait.
Peale mõningate ammuste katsetuste ja uuringute kus püüti kasvatada Euroopa seedermändi kui metsapuud ja seda põhiliselt praeguse Järvselja Õppe-ja Katsemetskonna aladel, pole muid suuremaid uuringuid seedermändide meil kasvatamise ja aklimatiseerimise kohta silma jäänud.
Ilmselt on peamiseks takistuseks seedermändide naturaliseerumiseks praeguses jääaja järgses Eestis nende võimetus anda piisavalt palju elujõulist ja kohalike taimedega konkurentsivõimelist loodusliku uuendust. Samuti jääb seedermändide kasvukiirus meie kuuskedele, mändidele ning lehtpuudele alla ning rajatuna algselt puhtalt seedermänni kultuurpuistusse kipuvad asuma kohalikud puuliigid, mis inimese mittesekkumise korral tõrjuvad pikapeale puistust seedermännid praktiliselt välja. Samalaadseid katseid korraldati eelmise sajandi algupoolel ka Musta männi (Pinus nigra ), Valge männi (Pinus strobus) ja Halli männiga (Pinus banksiana). Kahjuks pole erinevatel põhjustel ükski neist saanud täienduseks meie oma metsapuudele. Aeglasevõitu Must mänd segus teiste puudega ei püsi kaua puistus. Valged männid hukkuvad pikapeale koorepõletikku nakatumise tagajärjel. Hall mänd on meie tingimustes aga jändrik ja halva tüvevormiga ning ei ole seetõttu sobilik tarbepuidu saamiseks.
Üks väheseid metsamajandusliku väärtusega männiliike „suure lombi“ tagant, mis meil hästi kasvab on Keerdmänd (Pinus contorta). Okastiku ja üldmulje osas on ta meie männile küllaltki sarnane (puudub oraanzikas koor tüve ülaosas). Puu on väga kiire kasvuga noores eas, annab isegi, nn. juulivõrseid, mis tähendab, et aastas võib moodustada ka kaks oksamännast.
Kindlasti tekib igal ühel küsimus, et miks Eestis vaid vähesed võõrpuuliigid kasvada saavad. Põhjuseks on meie kliima, eriti talved, mis aastast aastasse võivad olla väga erinevad. Mõni talv on pehme ja soe, justkui lääneeuroopast tulnud. Teine jälle puhtalt „vene talv“, kus paugub karm pakane ja keskpäeval sirab kirgas päike. Vaid vähesed puuliigid suudavad taluda pehmet, niisket, sombust, merelist talve vaheldumisi kontinentaalse kuiva, päikeselise ja karmilt külma talvega.
Kuid kas siiski pole meil mingit lootust mitmekesistada oma koduaedu ja maastikke muude mändidega kui Mägimännid (Pinus mugo) ja Euroopa seedermännid? Kas ja miks kipub olema haljastuses mände vähem kui kuuski ja nulge?
Kuuskede kasutamise poole haljastuses tõmbab ilmselt nende korrapärane ja tihe võra. Mändide võra on enamasti korrapäratum ning puud kohanduvad tugevalt oma ümbrusega. See tähendab, et nii tüvi kui oksad suunduvad valguse poole. Ebaühtlase valgustuse ja valgust varjavate naaberpuude korral kipuvad mändide tüved kasvades kalduma valguse poole ja ka oksad pürgivad samas suunas, saavutades vanadel metsaserva puudel kauguse tüvest kuni 7-8 meetrit. Põhjuseks on siin männiliste suhteliselt suur valgusevajadus. Suurem on see Diploxylon alamperekonna liikidel. Haploxylon alamperekonna männid on mõnevõrra suurema varju talumise võimega, seda eriti noores eas.

Vasta