1. leht 1-st

Kased.

Postitatud: K Mär 18, 2009 15:28:58
Postitas Nurga puukool
Kased.

Pilt

Kodumaised kased.

Kase tunneb metsas praktiliselt iga inimene ära tänu tema õhulisele võrale, rippuvatele okstele ja huvitavale valgele tüvele. Kuid kas teadsite, et kõigi kaskede tüvi ei ole teps mitte valge. See võib olla pruun, tumepunane, helepunane, oranž või lausa roosa.
Eestis kasvab looduslikult neli liiki kaskesid. Ligi 30 % meie metsapuudest moodustavad arukask (Betula pendula) ja sookask (B. pubescens), mis on välimuselt üsnagi sarnased.
Kui oksad kasvavad rohkem ülespidi, on tegemist sookasega. Aarukase oksad on aga pikad ja rippuvad.
Mullale ei ole arukasel erilisi nõudmisi. Väga kuivadel muldadel jääb tema kasv küll madalaks, aga ta saab hakkama. Valguse suhtes on ta aga väga nõudlik, hukkudes varjulises paigas üsna ruttu.
Kask ei aja oma juuri kuigi sügavale, kuid see-eest on tema juurestik väga harunev ja pinnapealne. Sellega tuleb aiakujunduses arvestada, sest kase ümber kipub toitu nappima ja seal suudavad seetõttu kasvada vaid vähenõudlikud taimed.
Teised kaks Eesti looduslikku liiki madal kask (B. humilis) ja vaevakask (B. nana) kasvavad rohkem rabades ja soostunud heinamaadel, mistõttu tunnevad inimesed neid vähem.
Madal kask kasvab umbes inimese kõrguse, harva 2,5meetrise hargneva põõsana, mille lehed on ümaramad, väiksemad ja karedamad kui arukasel. Vaevakask on tavasilmale välimuse järgi täiesti ebatüüpilise kase väljanägemisega – kuni meetri kõrgune hõre kidur põõsas, millel vaid sentimeetrise läbimõõduga ümarad ja lainelise servaga lehed. Tema oksad on kaetud pisikeste kollaste-valgete täpikestega ja katsudes karedad.

Kase kasulikkusest.

Juba vanast ajast on kask olnud tähtis puu igas majapidamises. Nutikad eestlased on osanud ära kasutada kõik kased osad. Rahvameditsiinis on olnud kasutusel nii kase pungad, lehed kui urvad, millest tehti kõikvõimalikke leotisi. Kasepuidust valmistatud tõrva soovitavad arstid tänapäevalgi nahahaiguste raviks.
Kasepuit on väärtuslik tänu oma tugevusele ja heale töötlemisele. Puitu kasutati nii kütteks kui kõikvõimalike puidutööde tegemiseks.
Eriti kalliks peetakse ühe arukase vormi karjala ehk maarjakase (B.pendula var.carelica) puitu, mida müüakse ja ostetakse lausa kilohinnaga. See puit on moodustunud haiguslikult arenenud säsikiirtest, mida tunneb ära tüvel ja jämedamatel okstel olevate paksendite järgi. Kauniks teeb puidu rikkalik värvitoonide skaala: lilladest, punastest, roosadest kuni kollaste ja valgeteni.
Kasest lõigatud pirrud olid valguse andjad taludes. Kohe pärast jaanipäeva tehtud kasevihad on saunas tervislikud ja aromaatsed aasta läbi. Kasetohust on punutud korve ja valmistatud ehteid. Kõige parem tohupuu on sookask, millel valget tohtu arukasest palju rohkem. Talvel seoti kaseokstest luudasid. Erit vastupidavad luuad saab põõsasja kasvukujuga madalast kasest, mille oksad on hästi hargnevad ning tugevad ja jäigad.


Arukase sordid.

Arukasel on mitmeid mitmeid huvitavaid vorme ja sorte, mis erinevad liigist tugevalt kas lehtede ja tüve värvi või kuju poolest. Tuntumad on:
'Fastigiata' - püstiste väänlevate harudega soolopuu, võra kitsasovaalne
‘Golden Cloud’ - õrna kollase lehestikuga, kõrgekasvuline
‘Lacinata’ - sügavalt lõhisleheline
‘Purpurea’ - punakaspruuni lehestikuga, kõrgekasvuline
‘Tristis’ - eriti pikakde rippuvate okstega, võra kaunis ka raagus olekus
‘Youngii’ - maani rippuvate ja tagasikäänduvate okstega dekoratiivne rippvorm. Tüvele poogituna on noorem taim alguses vihmavarju kujuline, hiljem võnklikult langevate okstega. Alla poogituna või meristeemsena vajab sidumist ja toestamist. Väga efektne kevadel urbade õitsemise ajal.

Kaskede võõrliigid.

Maailmas tuntakse üle 60 erineva liigi kaskesid, mis kasvavad kõikjal parasvöötmes. Kuna kask on üldiselt väga külmakindel ja vähenõudlik puu, saab Eestis kasvatada neist pea pooli. Kahjuks on puukoolides kaseliikide valik suhteliselt väike.
Olenevalt võra kujust sobivad eri liigid parkidesse, haljasaladele ja suurematesse aedadesse kas soolopuuks, gruppides kasvatamsieks või alleedeks.

Paberikask (B.papyrifera) – Eestis üks levinumaid võõrliike, mille kodu on Põhja-Ameerikas. Tumedate lõveribadega koor eraldub horisontaalsete ribadena, paljastades roosakasoranži sisemise koorekihi. Suured südajad läikivad lehed.
Pilt

Kollane kask (Betula alleghaniensis) – Looduslikult levinud Põhja-Ameerikas, kus kasvab 18meetriseks puuks. Lehed suured kuni 10 cm, läiketa ja tumerohelised, värvudes sügisel kuldkollaseks. Puu on sammasja kuni laiuva võraga. Nagu nimigi ütleb, on koor kollakaspruun, horisontaalselt õhukeste kihiliste ribadena.
Pilt

Punane kask (B. albo-sinensis) – Kitsa koonilise võraga kuni 20 meetrine puu. Koor särav, roosades, kahvatulillades ja oranžides toonides. Pärineb Loode-Hiinast.
Pilt

Dauuria kask (B. davurica) – Püstiste tüvele teravnurga all kinnituvate okstega kuni 20meetrine puu. Nooremate puude koor on pruunikas ja kestendav, vanematel puudel rõmeline. Noored lehed on viltjalt karvased.
Pilt

Kivikask (B. ermanii) – Võõrliikidest üks madalakasvulisem, 12-15meetrine puu Kirde-Aasiast. Koor on kreemjasvalge ja eraldub paberjate ribadena. Kuna kivikask pärineb mägedest, saab ta hakakma kivistel nõlvadel. Väga tugeva puiduga puu.
Pilt

Suhkru kask (B. lenta) – Looduslikult levinud Põhja-Ameerika idaosas. Kasvab 15-18 meetri kõrguseks. Võra noorelt püramiidjas, vanemas eas ümarmunajas, rippuvate okstega. Lehed on läikivad ja ererohelised, sügisel punakaskollased. Väga magusa mahlaga.
Pilt

Maksimovitsi kask (B. maximowicziana) – Looduslikult kasvab Jaapanis ja Kuriili saartel 24 meetri kõrguseks puuks. Eestis on kasvatamiskogemused väikesed. Suur, 9-14 cm pikkune leht meenutab pärna lehte. Noore puu koor on pruun, hiljem hallikasvalge.

Must kask (B. nigra) – Kõrge kuni 25meetrine puu. Koor algul kreemikas, vanemas eas roostekarva kuni peaaegu must. Tüvele moodustuvad peagi rulluvad soomused. Sinakasrohelised lehed on rombja kujuga.
Pilt

Jacquemonti kask (B. utilis var.jacquemontii) – Kuni 10 m kõrge, tiheda võraga, ilusate suurte läikivate lehtedega puu. Himaalaja kase variatsioon, millel on eriti kriiskavalt valge koorega tüvi.
Pilt

Kasemahl.

Kased elavad veidi rohkem kui 100-150aastaseks, kuid parim mahlapuu on 20-25aastane. Mahlad hakkavad kasepuul liikuma märtsis-aprillis. Kõige parem on õiget aega tuvastada nii, et murda puult väike oksake. Kui murdekohale tekib tilk, on mahlaaeg käes. Kask jookseb mahla kaks-kolm nädalat, seni kuni puudele tekivad hiirekõrvad.
Vanarahva tarkus ütleb, et magusamat mahla saab kõrgematel kohtadel kasvavatelt ja rippuvate okstega kaskedelt. Suhkrut sisaldab mahl aga vähe, alla 1 %. Lisaks leidub kasemahlas veel C- ja PP-vitamiini, rauda, karotiini ja õunhapet.
Mahla saab kaselt kätte kahel viisil: esiteks tüvesse, kuni meetri kõrgusele puuritud augu kaudu ja teiseks murdes umbes 3 sentimeetrise läbimõõduga oksa ja sidudes nõu sinna külge.
Ka tüvesse puuritava augu läbimõõt võiks olla 3 cm. Sügavus sõltub puu vanusest, olles kuni 10 cm. Mida vanem puu, seda sügavam peaks auk olema. Auku tuleb tihkelt suruda lehtpuust 30-40 cm pulk, kuhu on uuristatud 1-1,5 cm läbimõõduga soon. Seda mööda voolab mahl anumasse. Kaselt võib ööpäevas saada kuni 20 liitrit mahla. Kui mahlavõtt läbi, tuleb auk punniga kinni lüüa.

Kodukiri - märts 2009