1. leht 1-st

Tants ümber hõbekuuse.

Postitatud: R Apr 13, 2007 18:44:28
Postitas Nurga puukool
Tants ümber hõbekuuse.

Torkav kuusk ehk hõbekuusk pole Eestimaa aedades ammu enam uhke solist nagu 10-20 aasta eest. Praegu on aga saadaval rohkem hõbekuusesorte, mis sobivad ehtima ka väiksemat aeda.

Tekst: Jüri Annist, Ene Vool (allikas:Rudolf Pehter, MTÜ Ellamaa Arboreetum)
Fotod: Rudolf Pehter

Torkav kuusk (Picea pungens) kasvab looduslikult Põhja-Ameerika Kaljumäestikus, ameeriklased kutsuvad teda koloraado kuuseks. Eestis leidub kuni 25 m kõrgusi vanu puid. Aedades on levinud just ilus sinihall vorm – kõnekeeles hõbekuusk (Picea pungens f. glauca). Õigupoolest koondub selle nimetuse alla mitu loodusest leitud hallikate okastega vormi.
Hõbekuusk on tugeva kasvu ning tiheda korrapärase krooniga, tugevate võrsete ja kuni 3 cm pikkuste tugevate teravate kandiliste okastega. Käbid on helepruunid ja 5–11 cm pikad. Okkad paistavad sinakasrohelised tänu neid ühtlaselt katvale vahakihile. Just seetõttu taluvad need kuusesordid hästi õhusaastet ning sobivad ideaalselt tööstusrajooni ja linna haljasalale.
Vastupidav ja sitke.
Põhiliik ja sordid on täiesti külmakindlad, samas ka äärmiselt valgusnõudlikud – istutada tuleb nad valgusküllasesse paika, kus jätkub nii ruumi kui õhku. Üldse, mida sinakamad või hallikamad on okkad (mis tahes kuusel), seda rohkem vajab puu valgust. Kõik hõbekuused eelistavad viljakat parasniisket mulda.
Väikeaeda istutatud põhiliigi puul, samuti selle sinihallidel vormidel on aga üks puudus: nad kasvavad liiga kiiresti – 30 aastaga 10 meetrit. Edasi, juba neljakümneselt, kipuvad põhiliigi puude alumised oksad laasuma, mis on vananemise märk. Nii on tänapäeval, eriti USA-s hakatud eelistama pigem aeglase kasvuga sorte.
“Põlvepikkusena on sordid üsna ühte nägu ja nässakad. Kusjuures erinevates aiakeskustes on aretatud, erineva nime all, äravahetamiseni sarnaseid sorte,” ütleb aednik Jüri Annist. “Pean alati inimesi veenma, et oma tüüpilise kuju võtab see kaunitar alles ajapikku ... Ja kahest erinimelisest võivad kasvada kaksikvennad. Samas hoiatan ostjaid, et oodatust suuremaks puuks võivad sirguda ka uued hõbekuusesordid, v.a kääbused. Nad lihtsalt kasvavad ja kasvavad ega jää enne pidama, kui vanadusest hääbuvad – igaüks omas tempos. Mõnel kulub selleks mitu inimpõlve.”
Kui hõbekuusk pole just kääbik, soovitab Annist istutada ta suurde aeda, taluõue või suvekodusse. “Samas üks on sortide puhul kindel – põdrad, kitsed, jänesed neid ei puutu, haigused neid ei muserda ja sitikad käivad samuti kauges kaares mööda. Ilus on vaadata uhket puud, kel vaba voli kõrgeks kasvada!”
“Kõigil uutel okaspuusortidel, mille nn mehepikkust Eestimaal veel nähtud pole, tuleb kindlasti ära märkida keskmine aastakasv,” ütleb ka Rudolf Pehter Nurga puukoolist. “Mõnel aastal viskab puu paar, teisel jälle paarkümmend sentimeetrit juurde. Oluline on seegi, kui kõrgeks puu kümne aastaga sirgub. Algul ei saa okaspuu vedama, hiljem pidama.”
Aednik Arnold Hannusti sõnul armastavad hõbekuuske ühtviisi nii
eestlased kui ka venelased. Kasvavad ju need ebaharilikult uhked
kuused ka Kremli müüri ääres. Kivine taust, pretensioonikas miljöö – täielik sobivus.
Tallinnas ääristavad hõbekuused mõnd unarusse jäetud puhkeplatsi või autoteid, kus teised okaspuud saastele vastu ei peaks. Hannusti arvates nõuab hõbekuusk, nagu ka väärtuslik kunstiese, väärikat ümbrust: “Just seetõttu põhimõtetega aednikud pretensioonikat hõbekuuske ei soosi – eks katsu meie keskmises aias talle väärilist tausta leida! Aga samas, milleks laita rahvale ilmselgelt armast puud? Võiks proovida teda hoopis kuidagi eksponeerida, leida uusimatele sortidele aukoht…”
Nõudlik naaber.
Hannusti arvates võiks hõbekuuse kaaslaseks olla kivi. Näiteks sobiks hõbedane väikevorm (mitte mastipuu!) kindlasti kivimaja seina äärde.
Suures aias võiks uhkele solistile tekitada kasvõi plaadistatud platsi… et siis ümber hõbekuuse tantsida! “Muru sisse pistetud üksik hõbekuhjake, mille sirgumist tuleb 30 aastat oodata, tundub esialgu imelik,” ütleb Hannust. “Sel juhul võiks talle taustaks panna suure kivi või okkalise paarilise. Igatahes ei torkaks ma väikest hõbekuuske lihtsalt lillepeenrasse ega peidaks ka rohelusse, pigem oleks kohasem mingi halli-sinise-hõbedase kooslus.”
Rudolf Pehteri arvates aga tulevad kopsakate hõbedaste kuhjade taustal värviküllased õied eriti kaunilt esile, nii nagu hall viltleht ääristab kirevaid suvikupeenraid. Samuti meeldib talle, kui kõrgemate hõbekuuskede foonil kasvab rühm madalamaid erkrohelisi ja kitsaskoonilisi harilikke elupuid ‘Smaragd’. Oma koduaias kasvatab Pehter hõbekuuse kääbussorte koos teiste kääbikutega multšiga peenral.
Elu näitab, et vanaema-vanaisa hõbekuuske hinnatakse kõigest hoolimata. Loevad tunded ja mälestused – mis abi oleks siin moest või aiatrendist? Ilu on vaataja silmades.
Aastatega ilusamaks.
Rudolf Pehteri sõnul näitavad torkava kuuse sordid oma õiget kasvukuju alles aastate möödudes. Mõni kasvab sihvakaks (‘Iseli Fastigiate’), mõni tüsedaks (‘Glauca Globosa’), mõni kauniks leinavormiks (‘Glauca Pendula’), mõni aga tüüpiliseks jõulupuuks (‘Koster’).
Nüüdsel ajal on ka eriti aeglaselt kasvavaid, keraja või mätta kujuga kääbussorte ('Brynek'). Huvitavad sordid on ‘Maigold’ ja ‘Bialobok’ –
need alustavad kevadet noorte erkkollaste kasvudega, mis alles suve teisel poolel sinakashalliks muutuvad. Mõlemad sirguvad kümne aastaga 1,5–2,5-meetristeks.
Jüri Annist jagab hõbekuused nelja rühma:
*Palgipuud-
Kõige suuremad, aga ka kõige odavamad on seemnetega paljundatavad, n-ö tavalised hõbekuused (Picea pungens f. .glauca, ka P. pungens Glauca, ka P. pungens f. argentea, ka P. pungens argentea). Parimatel seemikutel on noored võrsed hallid või sinakashallid.
Vanemad okkad värvuvad üsna roheliseks. Nii on need puud ilusas rüüs suve esimesel poolel, seejärel muutuvad n-ö tavalisemaks. Seemnest paljundatud noortel puudel on tüve alaosas iseloomulik väike jõnks. Ostjad neid sageli ei taha, aga aja jooksul jämenedes tüvi sirgeneb. Pigem on nende kuuskede häda see, et nad kasvavad u 30 cm aastas (soodsal aastal rohkemgi) ja sirguvad oodatust hoopis kiiremini asjalikeks palgipuudeks.
*Tüüpilised soolo- ja jõulupuud-
Teise rühma moodustavad rohke vaeva ja tööga saadud sordid, mis peavad moodustama tüüpilise “kuusekujulise” võra, kasvama parajaks puuks ja olema võimalikult hallid (või sinised) aasta ringi.
Nendeks on madalamad, matsakamad ja tihedad ‘Barabites Compact’, ‘Blue Trinket’, ‘Montgomery’. Sihvakamatest võiks nimetada sorte ‘Continental’, ‘Edith’, ‘Endtz’, ‘Erich Frahm’, ‘Fat Albert’, ‘Hoopsii’, ‘Hoto’, ‘Koster’, ‘Moerheimii’, ‘Oldenburg’, ‘Omega’, ‘Snowkist’, ‘Spekii’, ‘Thomsen’ jne.
Kõiki neid paljundatakse pookimise teel. Istikud on alul armetud, aga kasvavad ajapikku ilusaks puuks. 10-aastaselt on nad laias laastus 1–2,5 m kõrged. Edasi jätkavad nad 15–20 cm sammuga aastas, aga kokkuvõttes on nad siiski väheldasemad puud kui eelmises rühmas. Pisut erilisemad sordid on ‘Blue Totem’, ‘Copeland’ ja ‘Iseli Fastigiate’, moodustades väga saleda samba.
Istikud on kallid, sest kaugeltki kõik poogendid ei lähe kasvama, okaspuude pookimine on üldse juba kõrgem pilotaaž.
*Erikujulised “siniverelised”-
Kolmandasse gruppi paigutaksin nn siniverelised, kes laiutavad rohkem, kui suudavad kõrgusesse kasvada. On ka hoopis tillukesi kääbikuid, kes jäävadki vormituks mütsakuks. Jõulukuuseks nad ei sobi, omal moel aeda kaunistama aga küll.
Siia kuuluvad nt ‘Glauca Procumbens’, ‘Glauca Prostrata’, ‘Gloria’, ‘St. Mary’, ‘Sonia’, ‘Brynek’, ‘Blaukissen’, ‘Glauca Globosa’, ‘Thume’. Needki istikud on poogitud ja kallid.
*Hõbekuuse tüvivormid-
Lõpuks eristaksin teistest need puud, mille pookeoks pole mitte maapinna lähedal, vaid kõrgemal. Nii kasvab sealt pikkamööda välja omapärane moodustis, mis sarnaneb toika otsa paigutatud mütsakaga.
Erinevatele kõrgustele poogitud puudest saab moodustada vahvaid ansambleid. Nii paistavad tõelised kääbused aias paremini silma, nad ei jää talvel lume alla pilgu eest peitu ja kassid-koerad ei ulata neile peale laskma.
Hõbekuuskedest poogitakse sagedamini kõrgemale tillukesi kääbikuid (‘Brynek’, ‘Blaukissen’) või sinise voona allavalguvaid nn leinasorte (‘Glauca Pendula’). Ja need on hoopiski kallid istikud, sest enne pookimist peab neil ka aluseks kasutatava puu parajalt pikaks kasvatama.

PILDID:
8 hõbedast kuuske:

‘Blue Trinket’ - haruldane sinakashall sort, aeglase kasvuga. Okkad teravad ja lühikesed, võra hästi tihe, kuju omapäraselt ebaühtlane koonusjas-püramiidjas. 10-aastaselt võib olla kasvanud meetrikõrguseks. Sobib väikeaeda solistiks-jõulupuuks.
http://www.nurgapuukool.ee/index.php?id ... =615&tid=2
‘Glauca Globosa’ – aeglase kasvuga populaarne poolkerajas kääbusvorm. Kasvud lühikesed ja jäigad, okkad hõbesinakad, läikivad ja teravad. Nurga puukoolis müügil poogituna nii juurekaelale kui ka 80–120 cm kõrgusele tüvele.
10-aastane juurekaelale poogitud taim võib olla kasvanud kuni meetrikõrguseks ja meetrilaiuseks kausiks. Kui puu on juba 1,5-meetrine, kasvatab ta ühe või mitu latva ja muutub ajapikku tihedaks püramiidiks kõrgusega 2 m. Sobib väikeaeda, alpinaariumi, multšikattega peenrale.
http://www.nurgapuukool.ee/index.php?id ... =624&tid=2
‘Saint Mary’s Broom’ – USA-st pärit kerajas aeglaselt kasvav kääbusvorm. Okkad sinakashallid, lühemad, teravad. Aastakasv 3–5 cm. Müüakse tavaliselt 20–50 cm kõrgusele tüvele poogituna. Sobib kasvatamiseks keskmises ja väikeaias: alpinaariumis, kiviktaimlas või multšikattega peenral.
http://www.nurgapuukool.ee/index.php?id ... =641&tid=2
‘Iseli Fastigiate’ – USA päritolu sinakashall, keskmise kasvukiirusega sammasjalt püstine vorm. 10-aastane taim võib kasvada 2–3 meetri kõrguseks ja kõigest 0,3–0,4 meetri laiuseks sambaks. Okkad sinakashallid, tugevad ja teravad. Oksad rõhtsalt ülespoole suunatud. Sobib soolopuuks ja okaspuude kompositsiooni.
http://www.nurgapuukool.ee/index.php?id ... =630&tid=2
‘Montgomery’ – ühtlase laipüramiidja kasvukujuga sinakashall aeglaselt kasvav sort. Oksad asetsevad horisontaalselt. Okkad hõbesinised, jäigad ja teravad. 10-aastane puu võib kasvada 1–1,5 meetri kõrguseks. Sobib soolopuuks-jõulupuuks.
http://www.nurgapuukool.ee/index.php?id ... =637&tid=2
‘Barabits Compact’ – kaunilt hõbedane. Tüüpilise kompaktse koonilise võraga ilus kuusk. (Näiteks ‘Montgomery’ on tema kõrval paksuke – rohkem kanada kuuse moodi.) Küllaltki aeglase, samas väga ühtlase aastakasvuga, nii et 10-aastane puu on 0,8–1,5 meetrit kõrge. Okkad hõbesinised, jäigad, teravad. Sobib solistiks-jõulupuuks.
http://www.nurgapuukool.ee/index.php?id ... 1167&tid=2
‘Oldenburg’ – pildil olevate puude võrsed on lõigatud pistikuteks ja rikutud seega kuuse muidu ühtlaselt saledat kuju. Noorelt on nad üsna hõredad, hiljem tihenevad. Sort pole just kõige hallim ja meenutab seetõttu ehtsat jõulupuud. Kasvab kümne aastaga 1,5–2,5-meetriseks. Aastane juurdekasv 20–25 cm. On piisavalt suur ja kasvab kiiresti, nii et paras kuusk, mille ümber tantsu lüüa.
http://www.nurgapuukool.ee/index.php?id ... 1171&tid=2
‘Nidiformis Kalous’ – kuju poolest tuntud kuusesordi ‘Nidiformis’ sarnane, kuid hõbehall. Kõrgusesse kasvab väga aeglaselt. Kümne aastaga moodustab 0,4 meetri kõrguse ja meetrise läbimõõduga pesa, kasvatades juurde järjest uusi lapikuid oksakihte.
http://www.nurgapuukool.ee/index.php?id ... =638&tid=2

Artikkel : Kodukiri,veebruar 2007.