Fotogalerii:Aasia,Indoneesia,Bali saar.

Pargid,aiad,taimed,loomad,loodus jne.Eestis ja mujal...
Vasta
Kasutaja avatar
Nurga puukool
Toimetaja
Postitusi: 309
Liitunud: E Mär 07, 2005 18:00:39
Asukoht: Harju mk,Nissi vald,Ellamaa,Nurga talu
Kontakt:

Fotogalerii:Aasia,Indoneesia,Bali saar.

Postitus Postitas Nurga puukool » N Mär 06, 2008 13:49:25

Pilt1:
Pilt
Pilt2:
Pilt
Pilt3:
Pilt
Pilt4:
Pilt
Pilt5:
Pilt
Pilt6:
Pilt
Pilt7:
Pilt
Pilt8:
Pilt
Pilt9:
Pilt
Pilt10:
Pilt
Pilt11:
Pilt
Pilt12:
Pilt
Pilt13:
Pilt
Pilt14:
Pilt
Pilt15:Bali orhideeaia sissepääs.
Pilt
Pilt16:
Pilt
Pilt17:
Pilt
Pilt18:Ubud - väike ilus linnake Bali keskosas.
Pilt
Pilt19:Ubudi ahvimets - pileteid müüvad ka ahvid :lol:
Pilt
Pilt20:
Pilt
Pilt21:
Pilt
Pilt22:
Pilt
Pilt23:
Pilt
Pilt24:
Pilt
Pilt25:
Pilt
Pilt26:
Pilt
Pilt27:
Pilt
Pilt28:
Pilt
Pilt29:
Pilt
Pilt30:
Pilt
Pilt31:
Pilt
Pilt32:
Pilt
Pilt33:
Pilt
Pilt34:
Pilt
Pilt35:
Pilt
Pilt36:
Pilt
Pilt37:
Pilt
Pilt38:
Pilt
Pilt39:
Pilt
Pilt40:
Pilt
Pilt41:
Pilt
Pilt42:
Pilt
Pilt43:
Pilt
Pilt44:
Pilt
Pilt45:
Pilt
Pilt46:
Pilt
Pilt47:
Pilt
Pilt48:
Pilt
Pilt49:
Pilt
Pilt50:
Pilt
Pilt51:
Pilt
Pilt52:
Pilt
Pilt53:
Pilt
Rudolf
Nurga puukool

Kasutaja avatar
Nurga puukool
Toimetaja
Postitusi: 309
Liitunud: E Mär 07, 2005 18:00:39
Asukoht: Harju mk,Nissi vald,Ellamaa,Nurga talu
Kontakt:

Re: Fotogalerii:Aasia,Indoneesia,Bali saar.

Postitus Postitas Nurga puukool » N Nov 13, 2008 07:54:24

INTRIGEERIV INDONEESIA.
Tekst: Ene Vool
Fotod: Rudolf Pehter

Indoneesiast saab igamees erineva pildi olenevalt sellest, mida ta otsima läheb. Maailmarändurist aednik Rudolf Pehter koos abikaasaga kohtus maakera teisel pool asuvas saareriigis troopiliste taimede ja loomadega ning eriti lahke saarerahvaga.
Rudolf Pehteri muljete ja reisipiltide põhjal on Indoneesia eriti kütkestav paik – omapäraseim riik maailmas. Eelnevalt on ta kahel korral paariks päevaks Singapuri kaudu Indoneesiasse sisse põiganud, külastades näiteks Bintani saart.
Tänavu veebruaris sõitis ta jälle koos abikaasa Külli Singapuri kaudu Batami saarele, esmaseks sihtmärgiks Jakarta lennujaam. Seekord viibiti Indoneesias kolm nädalat. Tutvuti Java, Bali, Lomboki, Sumbava, Florese ja Rinca saartega, ent väisati ka miniatuurseid paradiisisaari. “Kanawal näiteks oli vaid üks hotell kümne kämpinguga. Vett tuuakse kohale suuremalt saarelt, elektrit toodetakse generaatori abiga. Kaks kodustatud metshirve tüütasid seal kõiki turiste.”
Indoneesia on maailma suurim saareriik, ligikaudu väga eriilmelise 17 000 saarega, millest ainult 5000 on asustatud. Servast servani on vabariigi ulatus üle 5000 km ja lend ühest otsast teise kestab 6-7 tundi. Indoneesias elab ca 220 miljonit inimest: Jaaval enamasti moslemid, Balil hinduistlik rahvas, Austraalia külje all pesitsevad põliselanikud – paapuad.

Ekstra eriline loodus.

Pehtereid vaimustas maastiku mitmekesisus ja erinevus saarte kaupa. Isegi liiv võib eri saartel olla täiesti eri nägu: kas silmipimestavalt valge või siis vulkaanilise tekke tõttu süsimust. Maastikus vahelduvad samuti vulkaanilist päritolu “kuumaastikud” roheliste tihedalt lopsakate džunglitega ning tasandikud mäestikega. Mäekülgedele on juba ammustest aegadest rajatud maaliliste terrassidena riisipõllud.
Rudolf: “Indoneesia põhiliselt asustamata saared võivad pakkuda isegi palju näinud botaanikule maailmas seni tuvastamata taimi, rääkimata meile , kellele kõik kokku oli üks suur avastusreis.”
Kalimantani ja Sulawesi, aga ka Bali ja Lomboki saare vahelt läheb nn Wallace´i kujuteldav joon, mis eraldab aasia päritolu loomi – kas või neid orangutangidega asustatud saari – Austraalia päritolu loomadega saartest, kus jahib halle vesipühvleid ja hirvi-kitsi kurikuulus Komodo varaan.
Üllatus oli ka see imeline, pealtnäha nugist või tuhkrut meenutav loomake, kes “toodab” kuulsaid kohviube. Too imelik kohviloom kugistab toored oad tervelt alla ja tema sisikonnas omandavad need spetsiaalse maitse ning tulemuseks on ekstra luksuslik kohv!
Rudolfi maitsemeelt üllatas kohalik haisuvili – durian, mille kohta hotellides keelumärk üleval on. Suurt,ogadega avokaadot meenutav, kuid sellest veidi suurem vili maitseb kui maasikas, kuid lehkab kui prügikast.

Hello mister! Hello missis!

Rudolf Pehteri arvates elab Indoneesias maailma kõige kannatlikum rahvas, eriti kui arvestada, kui regulaarselt vapustavad saari maavärinad, veeuputused või tulemäed. “Kes oskaks kokku lugeda, kui palju inimesi on siin aegade jooksul loodusõnnetustes stiihiliselt hukkunud? Kui palju kodupaiku on külade kaupa maismaalt pühitud?” Ent ikka ja alati pidid kohalikud elanikud kõikjal, pealinn Jakarta ehk välja arvatud, olema ülimalt heatujulised ja sõbralikud, justkui naudiksid elu ja surma piiril balansseerivat habrast rahuaega. “Indoneeslased on tõesti maailma sõbralikem rahvas! Kui kõnnid ükskõik millisel külatänaval, hõikab vastutulija sulle naeruse suu ja silmadega: Hello mister! Hello missis!”
Veel torkas eestlastele silma kohalike vähenõudlikkus. Külades elatakse tillukestes heinast või palmilehtedest katusega roigasmajades, kus parimal juhul on köögile lisaks üks tuba, mis peab endasse mahutama kogu suurpere. Elu on üpris looduslähedane, terves 220 miljoni elanikuga riigis on kas või televiisor suhteliselt vähelevinud: kohaliku statistika järgi vaid 60 telekat 1000 elaniku kohta.
Külli: “Meid pani imestama, et Florese restoranipiigad töötavad kõik nädalalapäevad varahommikust hilisööni ja saavad kuutasuks 300 000 ruupiat ehk meie rahas 300 krooni. Nad on hotelliperemehe ülalpidamisel. Prii katus pea kohal, samuti joogivesi ja riis. Igapäevaseks siiraks naeratamiseks on neile väga vähe vaja!”

Riis on siin püha.

Riis (nasi) on Indoneesia rahva põhitoit. See kasvab mäeterrassidel igas võimalikus-võimatus kohas. Seda süüakse hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Kallist kanaliha iga mees oma toidukausis ei näe. Kaussi ennast aga tühjendatakse üksnes parema käe sõrmedega, vasak on hügieeni pidamiseks. Hea, kui riisi juurde on võtta köögivilja või mereande.
Rudolf: “Riisi kui peatoiduse suhtes on siinmail tohutu austus. Sellesse suhtutakse kui jumala armuandi, ei lasta raisku ühtki riisitera. Meil oli juhus selles veenduda.
Sõitsime Sumbawa saarel bussiga, mis peatub iga puu juures, võtab rahva peale. Kujutlege: roosa dermantiiniga kaetud bussiistmed, seinad kirjud – suisa juuspeen disain! Sõites on uksed lahti, konduktor kõõlub trepil. Aina sisenesid värvikates rõivastes naised, puuviljakorvid pea peal. Häälitsevad kodulinnupuurid paigutati õnneks katusele, aga ootamatult laaditi sisse 50 kotti riisi. Edasi istusid kõik, põlved lõua all.
Mõtlesime, et hea oleks, kui riisikoormaga tädi väljuks enne meid. Aga mägede vahel lahtise uksega loksudes läks trepiäärne riisikott katki ja mingi osa sisust pudenes joana teele. Bussitäis rahvast kargas välja ja riisi hakati kokku pühkima. Isegi mulla pealt korjati viimne kui tera üles! Seisime ja imestasime. Meie ignorantsust pandi muidugi pahaks.”
Pole siis ime, et alla 300 km pikkuseks bussisõiduks kulub plaanikohaselt kaheksa tundi, aga nemad sõitsid üheksa ja pool – tiksusid 33 km tunnis. “Kohalikuks transpordiks ongi kas buss või laev ja liiguvad need täiesti suvaliselt. Meie laev pidi väljuma hommikul kell 8, aga läks öösel kell 3. Igasugust infot levitati... Ka lennuk hilines 12 tundi. Korralik kohvriga turist seda kõike välja ei kannatanud ja lennujaamades oli paljusid turiste,kes lühendasid oma reisi pikkust või lubasid rohkem mitte kunagi Indoneesiasse naasta!

Heidutav pealinn Jakarta.

Kohe reisi hakatuses tabas masendav elamus. Lennukis, teel Singapurist Jaavale, riigi tihedaima asustusega paika – pealinna Jakartasse, nägid nad enne maandumist all avanevat õõvastavat pilti: ümbruskonna linnad ja külad – kõik olid uputatud. Ei inimesi ega autosid, ainult katused ja puuladvad paistsid veest välja.”
Lennujaama ümbrus oli imekombel kuiv, kuna asub kõrgemas kohas, endises Hollandile kuulunud kuivendatud linnas. Lennujaamast edasi sõites ulatus vesi kraavidest asfaldini. Taksojuhid tundusid olevat pahatahtlikud, vahtisid valgeid reisijaid altkulmu ähvardavate pilkudega, ent sõidutasid lõpuks üsnagi kesklinna.
Külli: “Jakartas on üheksa miljonit elanikku ja pimedas kohtab seal kõiksugu kahtlasi tüüpe. Kõnnitee äärsetes puurides vingerdasid maod. Nägime pealt, kuidas kaks poissi surusid ahvi veeämbrisse. Oli ehk mingi ohvritalitus, kui mitte julmus... igatahes väga võigas vaatepilt. Halb algus! Kui me hiljem Florese saarel aru pärisime, ei osatud ahvi hukkamise kohta midagi kosta. Jaaval elutsevad põhiliselt moslemid, kes sellist laadi julmusega küll silma ei peaks torkama. Me ei riskinud esimesel õhtul linna kolama minna, jäime hotelli. Edaspidi käisime ikka söömas enne pimedat.”
Rudolf: “Jakarta on ka päise päeva ajal kole koht: räpane, onnid ja pilvelõhkujad läbisegi. Suuri puid muidugi kohtas ning jalutasime ka mitut hektarit haaravas pargis, kuid ei märganud seal teadlikku haljastust nagu hiljem Bali saarel. Siin oli metsik troopiline tihnik ... ju siis hingelähedane linnastunud loodusrahvale.
Muide, Sumbawa saarel tänavahaljastus oli üpris veider... Keset kõnniteed kõrgus liiklusmärke ja valgustusposte, kasvasid seal veel hiigelsuured puud ja potitaimed. Sa pidid kas roomama takistuste alt läbi või siis, riskides eluga, tegema slaalomit kõnni- ja sõidutee vahel.

Komodo varaan või Bali aiad?

Rudolf ise ei oska öelda, kas reisil lõi enam lõkkele tema eksootilise floora jahtimise kirg või elustus poisieast pärit küttimise iha. Abikaasa Külli arvab, et meest ahvatles enim Komodo rahvuspark. See hõlmab mitut saart, kuulsaid Komodo varaane kohtab neist Komodol ja Floresel. Varahommikul läkski mees eluga riskides üksi fotoaparaadiga jahile, kuigi varaanidele on keelatud ilma kohaliku giidita läheneda. Isegi looma sülg on mürgine. Kui kannatanu kiirkorras ravi ei saa, võib hilja olla. Paari aasta eest sai varaan saatuslikuks ühele kaheksa-aastasele kohalikule poisile – saarel ei suudetud teda õigeaegselt arstiabiga aidata.
Hiilis siis Rudolf varahommikuses jaheduses varaanide sabas, lootuses, et kõigusoojane loom, kes jookseb kiiresti, sel kellaajal veel ei jahi. Ta soojendab end eelnevalt hommikupäikeses. Mehel õnnestus tabada mitut “kuumaastikule” tardunud isendit ja võtta üles ka üks surmatud saakloom – soises vees ulpiv punsunud kõhuga hall vesipühvel – liig kole pilt, et seda ajakirjas avaldada. Rudolf jäädvustas varaanide munemisurge. Emane kaevab mulda portsu valeauke, et liigikaaslased ei jaksaks kõiki mune välja nuhkida ja õgida. Emased kaitsevad vapralt oma pesakohti. Pisikesed pojad ronivad kärmelt puude otsa ja toituvad seal viis aastat lehtedest ja putukatest.
Rudolf: “Balil meeldisid mulle üle kõige sealsed kaunid aiad. Aga ahviparki ma minna ei soovita: sealsed ülbed sellid tõmbavad sul veepudeli käest ja joovad silmpilk tühjaks.”
Iga elamine või hotell on Balil omaette aianduslik-arhitektuurne kunstiteos, mis siis veel rääkida orhideeaiast. Igas on oma imeline ohverdustempel, ikka vastavas tseremoonianurgakeses, kuhu kantakse kokku lilli ja puuvilju. Vereohvreid jumalaile juba ammusest ajast ei tooda.
Pehterid imetlesid Bali saare peeneid puitpitsilisi aknaid ja uksi. Sama põhjalikult oli kaunistatud kiviornamenti ja kujukesi veekaskaadidega varustatud ilumüüridel. Väikestesse kompaktsetesse aedadesse on mahutatud erilised varikäigud ja -katused, samuti tillukesed tiigid, või vähemasti veetaimedega anumad.
Nad nägid, kuis suuremasse hinduistlikusse templitesse tuldi kaugematest paikadest külade viisi: naistel uhked lilled ja puuviljad korvides pealael, kõigil õhulised pitspluusid seljas, värvilisi saronge katmas atlasvöö; meestel rättidest keeratud uhked peakatted. Templi ümbruses paiknesid ohvrilauad, kus need kõrged puuvilja- ja lilletornid meisterdati vahetult enne tseremooniat koha peal. Õnnelikud inimesed teenisid seal imekaunilt ja rõõmsameelselt omi jumalaid.

Kodukiri november 2008
Rudolf
Nurga puukool

Vasta