Sügishooaja istutus

[Nurga puukool]

Sügishooaja istutus.Artikkel Eesti päevalehest 12.08.2005

Ehkki kevadise istutushooaja järel jätkus hoogsalt ka suvine konteineristikute müük ja mahapanek, tasub enne sügist taas korrata puude-põõsaste istutamisreegleid, et puukoolist hoolega valitud istikud ei saaks hukka mõne näpuvea tõttu.
Okaspuudele spetsialiseerunud Nurga Puukooli peremees Rudolf Pehter möönab, et potitaimi võib istutada kogu suve, kuid sügisene maa niiskus tagab korraliku juurdumise ilma kastmata. Seevastu võib kevadel istutatud taim põuasel suvel ära kuivada, kui kastmine liialt harv on.
Eelmisel hooajal pani Pehter istikuid maamulda veel lausa novembris-detsembris, sest maapind oli kaua aega tahe ja istutuseks sobiv.
Siiski ei soovita ta sellist ekstreemset istutamist laias ringkonnas, pigem manitseb ta kokkuostetud istikuid maha panema kuni oktoobri lõpuni. Kes aga mingil põhjusel tahab potiistiku säilitada ületalve, peaks kuulda võtma soovitust: potid tuleb kaevata äärega tasa maa sisse, seejuures jälgides, et okaspuu istikud jääksid püsti ning lehtpuu potid viltusesse asendisse.

Ümberistutamise shokid

Põdemise shoki teevad puud põõsad ümberistutamisel läbi niikuinii. See kui suur ühe või teise puukese shokk saab olema, sõltub mitmest asjaolust. Ka liigist.
Nii näiteks on suuremad põdejad kuusepuu, männi ja jugapuu sordid, seevastu madalakasvulised puud nagu kadaka, elupuu ja ebaküpressi sordid taluvad ümberistutamist paremini. Nii võib värskelt istutatud hõbekuusk kaotada lausa paariks esimeseks aastaks oma kauni hõbedase värvuse, mis aga seejärel taastub.
Ostes potiga istikut, tuleks koheselt järgi vaadata tema juurepall. Kui see juba liialt tihe on, siis tuleb sõrmedega seda pisut lahti kiskuda ja suuremasse istutusauku panna, et juured ikka harali jääksid ja laienema hakkaksid.
Muidu vähenõudlikke okaspuid võib ehmatada ka kohene väetamine pärast istutust. Nii soovitabki Rudolf Pehter väetada okaspuid mitte varem kui aasta pärast istutamist, kevadel.

Talverõõmud ja –mured

Äsjaistutatud okaspuudele on lumevaesed ning külmad talved parajaks tuleprooviks.
Siiski esineb väikestele okaspuudele hukutavat külma küllalt harva, kuid okaspuude varjutamine on siiski oluline. Väiksemate puude varjutamiseks sobib nii varjutuskangas kui ka kuuseoksad. Viimaseid võib panna istiku ümber siis, kui maa veel ei ole külmunud. Torka kaarjad oksad mõnesentimeetri sügavuselt maasse ning seo kõrgemalt omavahel nööriga kinni. Niisugune püstkoda on parim kaitse nii külma kui terava päikese eest. Poest saadavat ning mitmekordselt kasutatavat varjutuskangast ei tohi ümber puu väga tihedalt siduda, sest niimoodi võib kanga sisse niiskusest tekkida hallitusseen, mis omakorda nakatab puud.
Kui varjutamine on sügisel ununenud ja kevadel ilmneb, et võrast on kahjustatud rohkem kui kolmandik (oksad on kollased või pruunid), tuleb süda kõvaks teha ja hävinud puu välja vahetada, eluvaimu enam talle sisse ei puhu. Vähesema kahjustusega puud tuleb puhastada (kuival suvel peale jaanipäeva, kui uus kasv juba peal) ning seenehaiguste vastu pritsida.

Ka puu ei taha üksindust…

Nii nagu inimesedki, tahab puu seltsi. Üksinda keset suurt muruplatsi igatsevat puukest räsib rohkem talv, tõstab jalga aias peremehetsev koer ja … võite ka ise hajameelsusest murumasinaga teda riivata. Väikese seltskonnana kasvavad puud paremini ning pole nii pirtsakad.
Talvedele on vastupidavamad harilik kuusk ja mänd, samuti suur osa kadakatest ja elupuudest. Tundlikumate puude hulka kuuluvad ebaküpressid, jugapuu ja tema sordid (eriti lagedal) ning kanada kuuse sordid.Paaril Istutusjärgsel talvel on veebruarikuu päikese ees tundlikud ka elupuud (Brabant, Smaragd).
Okaspuude talvekindlust suurendab kindlasti multsh (kergkruusa, männikoore või kakaokoore oma). Killustikul on peenras rohkem dekoratiivsuse eesmärk, soojustust ta peenras pakub minimaalselt.

Linnaaeda väiksed männid

Kes oma aias igihaljast okaspuust unistab, on poogitud mägimänd just sobiv. Väike, erinevate vormidega, igihaljas, positiivse energiaga puu sobib mugava inimese aeda. Erinevalt tavalisest mägimännist ei tule teda pügada, ega kärpida, sest poogitud mägimänd ei kasvagi suuremaks kui 1-3 meetrit. Tal on huvitavaid vorme:püstistest-püramiidsetest kuni laiuvate ümarateni välja. Samuti varieeruvad värvid sinakasrohelisest kuldkollaseni ning okaste pikkused ülilühikestest pikkadeni. Jaapani mägimännil on huvitavaid ‘ valgete tuttidega’ ning kollase-rohelise okkaga sorte.
Ülikääbikud mägimännid poogitakse varre otsa ning need on ehtsad soolotaimed aias.
Kääbikud ja ülikääbikud kasvavad aeglaselt, vaid 2-3 cm aastas, seepärast pole vaja karta, et ühel päeval aastate pärast, peaks armsaks saanud puu koduõuelt maha saagima, kuna ta varjutab oma suure võraga pea poolt aeda.


Haruldaste okaspuude vormidega saate tutvuda Nurga talus,Ellamaa külas,Harjumaal.
Info telefonil 50 82 615 Rudolf Pehter
http://www.nurgapuukool.ee

Eesti Päevaleht,Aed,12.08.05